K vastus: Merz peaks nüüd mängu lõpetama

Frankfurter Allgemeine Zeitung K vastus: Merz peaks nüüd mängu lõpetama Artikkel Jochen Buchsteiner • 3 tundi • 5 minutit lugemise aega Friedrich Merzile meeldib öelda, et olukord riigis on liiga tõsine, et valitsuskoalitsioon saaks endale pidevat nääklemist lubada. Kas see ei kehti ka Saksamaa suurima opositsioonijõu kohta? Seal ei vaielda, vähemalt mitte avalikult, vaid inimesed jälgivad üksteist ja hoiduvad oluliste otsuste tegemisest. CDU hoiab kodanikke asjatult teadmatuses selle üle, kellest saab tõenäoliselt järgmine kantsler. Shenaniganid õõnestavad CDU esimehe väidet olla tõsiste aegade valitsusjuht. Ja mängudest tuleb rääkida siis, kui Baieri peaminister ja CSU liider ikka veel jutusaadetes muigab, kui temalt ambitsioonide kohta kiusavalt küsitakse, ja esitleb juba ammu lõppenud võidujooksu kui lahtist. Vähem mäng pole ka see, kui CDU juht võtab selliseid asju leebe pilkamisega vastu, kuigi teab, et valijad väärivad selgust. Rahulikkus on poliitiline voorus vaid siis, kui see õigel hetkel asendub sihikindlusega. Ilma ohuta, mitte väljaspool ohtu Mida ootab Friedrich Merz? Kokkuleppest kinnipidamine on auväärne, kuid see kokkulepe on ebamäärane. Mõnikord öeldi, et kandideerimine selgub pärast valimisi idas, mõnikord öeldi: hilissuvel. CDU jaoks olulised valimised Saksimaal ja Tüüringis on lõppenud; Brandenburgis otsustatakse föderaalpoliitiliselt vaid SPD kantsleri saatus, kui üldse. Ja nüüd on "hilissuvi". Sügis algab 22. septembril, Brandenburgi valimiste päeval. Merz võiks seetõttu julgelt Münchenisse sõita, Sauerlandilt lepitusmeene tagasi tuua ja pakkuda Söderile pater familias’ena ilmselge otsuse kuulutamist: et CSU seisukohalt tuleb kantslerikandidaati kutsuda ka Friedrich Merziks. Kas Söder maksaks tõesti nii, nagu ta tegi kolm aastat tagasi tulistamises Amin Laschetiga? Siis oleks ta üsna üksi. Söderil pole CDU-s enam peaaegu mingit toetust ning kaotatud võitlus tema kandidatuuri eest võib lõppeda tema positsiooniga Baieris. Muidugi pole midagi Söderiga seonduvat etteaimatav, kuid edasine kõhklemine toob Merzi jaoks kaasa ka riske. Siin aitab Machiavelli: "Iialgi pole ohust ilma ohuta pääsenud." Merz ei ole ideaalne kandidaat; kes see on? Mõned kodanikud kogevad teda tavapäraselt aegunud ja mitte eriti vastutulelikuna. Võib ka öelda: ta on paljude inimeste jaoks "liiga konservatiivne". Kuid ta on kindlasti trendis. Ühiskond on – nagu näitavad kõik viimaste kuude valimised ja uuringud – paremale ning see ei väljenda ainult igatsust piiravama rändepoliitika, pragmaatilisema kliimakaitse või äratava hüperliberalismi lõpu järele. On tõendeid, mis viitavad sellele, et poliitikute omadusi, mida üldiselt kodanlikele traditsionalistidele omistatakse, väärtustatakse taas: reaalsustaju, usaldusväärsus, valmisolek olla ebamugav; ka osa visadust. Manööverda proportsioonitundega Merzi vastaste (ainuke) argument – ​​et nad on uuringutes populaarsemad kui parteijuht ja võiksid seetõttu liidule parema valimistulemuse saavutada – on õhuke. Ei Markus Söder Münchenis ega Hendrik Wüst Düsseldorfis pole pidanud (ega lastud) end tõestada Berliini laval, kus väljakutsed, nõudmised ja nõudmised on karmimad. Siin komistate tõenäolisemalt oma volatiilsuse otsa kui osariigi pealinnas ja ka oportunism tuleb kiiremini esile. Võrrelda tuleks ainult seda, mida saab võrrelda. Merz pole siiani suutnud eufooriat sütitada, kuid enamik liidu inimesi on aru saanud, et neil polnud temaga halb. Austusega märgitakse, et vähem kui kolme aastaga on opositsiooniliider – koos enda valitud peasekretäriga – muutnud programmiliselt kurnatud CDU tagasi erakonnaks, mida taas tajutakse kangekaelse, konservatiivse jõuna. Proportsioonitundest räägib see, et Merz sai manöövriga hakkama, ilma et oleks CDU-d “afdeiseerimise” süüdistustele avaldanud ning ilma merkellaste või isiklike vastaste ülestõusudeta. Üllatavalt vaikselt jättis Merz selja taha kindlustunde ja jutumullid, mis olid aastaid, kui mitte aastakümneid, isegi tema enda parteis omaks võetud: et suurem mitmekesisus iseenesest tuleb ühiskonnale kasuks; et rände vastu ei saa midagi ette võtta ja piire ei saa sulgeda; et tõhusat kliimakaitset saab saavutada ainult isikliku ilmajätmise ja keeldude kaudu. Ümberkorralduste keskmes on varjupaigapoliitika, mida Merz taktikaliste spurtidena karmistas.